Lühidalt minu lugu

Mulle meeldib kogeda ja õppida uusi asju ning neid suurima hea meelega ka teistega jagada. Kui ma väike olin, sai mulle päris ruttu selgeks, et kui ma teen, mis kästakse ja saavutan silmapaistvaid tulemusi, siis olen tubli laps. Hoolimata sellest teadmisest ei suuda ma enamikesse “normaaalsetesse” kastidesse mahtuda ja olen oma maailma avastamise teekonnal väga seiklushimuline. Tihti iseloomustatakse mind ka sõnadega ülitundlik ja väga emotsionaalne. Kuna sageli ei leia ma inimesi, kes mind mõistaks, siis on minu truud kaaslased alati olnud raamatud. Nemad on teinud mind hulljulgeks rändajaks.

Olin väiksena (aga ka praegu) väga kõva aktivist. See tuli kasuks, sest kasvatamatust tuli tasakaalustada saavutuste hiilgusega. Siis ma polnud ei hea ega halb laps, vaid täitsa selline normaalne. Isegi vist tubli, sest ma olin korraldaja ka heas mõttes. Mul on imelik siia hakata loetlema oma lapsepõlve kannatusi ja õnnestumisi, sest mõtlen pidevalt, et mis siis saab, kui ema seda loeb. Seega nimetan seda perioodi lihtsalt väga kirjuks.

Miks ma räägin lapsepõlvest. Sest tegelikult olen ma ikka veel see 7-aastane väike Elina. Mul on küll pisut rohkem kogemusi ja hirme, aga iseloom on mul sama.

Aktivistina juhtisin poliitnoori, heategevusnoori ja möllasin õpilasesinduses. Tihti leidsin end kabuhirmus laval esinemas, korraldasin palju kokkusaamisi, teatrietendusi ja muud taidlust.

Pärast Kuressaare Gümnaasiumi läksin, hoolimata õpetajate soovitustest minna õppima teatrit, Estonian Business Schooli.

Sest ma ei teadnud, mida ma tahan. Sinna sai veel kandideerida ja mõte rikkaks saamisest tundus väga normaalsena (olin lugenud neid raamatuid, mis õpetasid, kuidas orava rattast välja saada). Seal hakkasin jälle usinasti koolitusi korraldama ja lasin ennast pehmeks rääkida, et minna digitaalajastul Alabamasse jalgrattaga ukselt uksele raamatuid müüma. Väga kasulik kogemus, aga tugev trauma ka minu sisemisele emotsionaalsele lapsele.

Minu senise elu ajajoon

Et lihtsamini hoomata minu edasi-tagasi põrkamist erinevate maailmajagude vahel, panen siia kirja minu jaoks oluliseimad perioodid ja paigad.

september 2011 – juuni 2013

  • Õppisin Estonian Busines Schoolis bakalaureuseõppes ettevõtlust ja ärijuhtimist.
  • Käisin USA-s ukset-uksele raamatuid müümas.
  • Korraldasin EBS-is Karjäärikeskusele ja Ärikatlale müügi-, turundus- ja juhtimiskoolitusi.

juuli 2013 – jaanuar 2014

  • Õppisin Taanis Copenhagen Business Schoolis turunduse, riski juhtimise, suurürituste korraldamise ja psüholoogia kursustel.
  • Töötasin ettekandjana restoraniketis, kus sain palju vaimset tasakaalu harjutada ja õppemaksu ning elamise jaoks raha teenida.
  • Lugesin kõvasti eneseabi raamatuid ja pidasin sellest kentsakat blogi. elinakadaja.blogspot.com.ee

jaanuar 2014 – mai 2014

  • Töötasin Californias fotograafia agentuuris müügiagendina.
  • Kogesin oma unistuste paiku nagu Disney Land, Coachella muusikafestival, Laguna Beach, Los Angeles, Las Vegas, Venice Beach ja Marilyn Monroe maja.
  • Nautisin University of Southern California ülikooli elu ja melu. Seda salaja mõnedel loengutel osalemisega ja campuses elamisega.

september 2014 – mai 2016

  • Töö Iraagis. Administratiivjuhina vastutasin ettevõttesisese tomimise ja aruandluse eest. Vastutasin masinate ja materjalide ostu ning transpordi eest Hiinast, Indiast ja mujalt maailmast.
  • Pikad kuuajased tööreisid Hiina. Tutvusin väga paljude tootmistehaste ja sealsete inimestega. Armastasin käia Hiina imesid vaatamas, kiindusin pärli- ja teepoodi Shanghai vanal turul.
  • Töötajate värbamiskonverentsid Filipiinidel ja Kreekas. Sain hästi selgeks, kui erinevad on nende kahe rahva töökultuurid.

Photostream

Seletan siin pikemalt lahti, mis siis ikkagi toimus.

Taani

Pärast raamatute müüki ja müügikoolituste korraldamist tõusis minus taas mäss traditsioonilise ellusuhtumise vastu ja ma otsustasin, et õnn asub Taanis ja sealses Copenhagen Business Schoolis. Hakkasin järgima elu seaduseid ja jõudsin sinna päris ruttu kohale. Väga vinge aeg, mille jooksul sain olla kodutu, rahatu, töötu, näljas ja sellest kõigest välja tulla taas kord raamatute abiga. Pidasin sel ajal ka blogi, mis abistas mind suurepäraselt suuresti tänu väga toetavatele lugejatele. Loomulikult olid mu kõrval ka mu armsad korterikaaslased ja Teele, kes on siiani fantastilised inimesed. Kuna sel ajal kõlasid mu kõrvus kõige rohkem Brian Tracy ja Tony Robbins (kuulasin nende loenguid kõrvaklappidest), siis olin väga orienteeritud edukusele ja eesmärkidele keskendumisele. Otsustasin, et vaja on elama minna Los Angelesse.

USA

Tegin seda eesmärgi-hookuspookust ja jõudsingi LA-sse. Muidugi varastati mind kõigepealt paljaks, et ma saaksin taas sisemise motivatsiooni jõul endale tõestada, et alla andmine ei ole variant. Kõik sai korda. Leidsin töö ja elasin vinget elu, aga elamisviisat ei saanud, sest asjaajamise aega jäi väheks. Tulin Eestisse tagasi, et proovida uuesti.

Iraak

Järjekordselt tõmbasin Laws of Lifeʼi ideed varrukast välja, tegin plakati ja sisestasin iga päev endale oma tulevast mega vinget elu. Kaks kuud otsisin USA firmat, kes oleks nõus mulle viisa taotlema ning tööle võtma, ja leidsingi. Enne veel mõtlesin, et olgu, kui USA-sse ei saa, siis lähen Idasse. Noo … ja üks firma oligi nõus aga nande projekt toimus Iraagis! Kuna töö võimaldas kõiki neid asju, mida plakatile olin kleepinud, siis tundus loogiline minna elama Iraaki.

Iraagis elatud kahe aasta jooksul sain oma pähe süstitud raamatukogu täiega ära kasutada. Kuna ülemus väitis, et ma olen üks targemaid inimesi, keda ta kohanud on, siis pidin vastutama päris paljude asjade eest. Värbasin personali, käisin Hiinas läbirääkimisi pidamas, korraldasin tarnet ja logistikat mitme riigi vahel. Kuna olen kiire õppija, siis hakkasin end selles maailmas päris koduselt tundma. Iraak on aga rets ja ega ma tegelikult ei ole mõeldud asju ajama ehituskonsultatsioonifirmas.

Sain lõpuks tunda, mis tähendab, kui tervis pingest katki läheb, kui oma elu eesmärki ei täida. Aga tänu katkiminemisele sain jälle raamatute abiga ennast kokku lappida ja koju tagasi tulla.

Koju tagasi

Aasta jooksul, kui kodus tagasi olen olnud, on minu jaoks asjad palju arusaadavamad kui varem. See maailm, mis minu sees kõige raskemal ajal lahti läks on loogiline ning toetab mu kogemusi. Ma näen selgelt iga päev, kuidas universumi seadused töötavad. On täielik nali (selle sõna parimas mõttes), kuidas asjad, mille kohta soovi olen avaldanud, endast märku annavad. Justkui kiigates: “Ma olen siin! Kutsusid mind? Sa tead ju, mis teha, kui mind saada tahad.
Oled sa valmis vahetama?”

Kliki siia, et teada saada, mis edasi sai.